Kogemuslugu • Stressinkontinents • Vaagnapõhi • EMY
“Nüüd siis julged juba avalikus kohas aevastada ka?” – päris kogemuslugu EMY kasutamisest
Paar päeva tagasi küsis sõbranna mu käest, kuidas ma EMY-ga rahul olen. Kui ma talle rõõmsalt sain vastata, et juba kolme-nädalase kasutuse järel näen väikseid, aga olulisi muutusi, mis mind igapäevaelus aitavad, vastas ta mulle: “Nüüd siis julged juba avalikus kohas aevastada ka?”
Jah, see vastus oli mõeldud naljana, aga tegelikult tabas see väga täpselt märki. Tõesti — ma ei satu enam päris paanikasse, kui keset kaubanduskeskust või mänguväljakut tunnen, et aevastus peale kipub. EMY-l on siin olnud väga suur roll.
Kiire vastus: see on ühe ema isiklik kogemuslugu stressinkontinentsi, sünnitusjärgse taastumise ja EMY kasutamise kohta. Tegu ei ole lubadusega, et tulemus on kõigil sama, kuid see lugu annab ausa pildi sellest, kuidas järjepidev treening ja tagasisidega seade võivad päriselus aidata.
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest – raseduse lõpust
Me kõik oleme kuulnud väljendit “naerust tilgad püksis”, aga mina tajusin selle tõsidust juba oma kaheksanda raseduskuu lõpus, kui veetsin sõpradega toredat laupäeva õhtut. Seltskonda oli sattunud inimene, kelle iga teine lause oli puhas huumorikuld. Kogu laudkond rõkkas naerust — kes pühkis pisaraid, kes ahmis naeru vahele õhku, sest enam lihtsalt ei jõudnud.
Ja siis tabas mind šokk: tõepoolest on võimalik ka naermisest tilgad püksi saada. Kuidas nii? Olin ju ämmaemanda soovitusel teinud juba üsna raseduse algusest saati regulaarselt vaagnapõhjalihaste harjutusi ega olnud varem midagi sellist kogenud.
Samas, mis seal salata — kõht oli mul juba päris pirakas. See lausa kutsus poolvõõraid inimesi ebaviisakalt küsima: “Höhööö, oled sa ikka kindel, et sul seal ainult üks laps on?” See küsimus kuulub muide nende hulka, mida ükski rase naine oma keha kohta kuulda ei taha. Aga fakti see ei muuda — minu vaagnapõhi oli rasedusest ja tolle õhtu pingutusest lihtsalt väsinud ning tulemus oli käes.
Mu vaagnapõhja lihased said korraliku trauma. Ma olin täielikus ahastuses ning keeldusin kodust väga välja tulemast.
Siis tuli sünnitus. Sünnitasin juunis 2022 esilekutsumisega, 41+5. Kokku kestis sünnitus 33 tundi, millest 3 tundi olid pressid, sest laps oli sellises asendis, et kui ma suutsin ta 2 cm väljapoole pressida, siis pärast pressi vajus ta 1 cm jälle tagasi. Ja nii kolm tundi järjest, sest neiul polnud absoluutselt kiiret välja tulla — käsi põsel chillis seal.
Kui ta lõpuks välja saadi, siis ei läinud asi ikka lihtsalt. Platsenta ei tulnud välja ja mind kärutati opisaali, et samal ajal kui mina olin epiduraali ja narkoosi all, saaks ämmaemand platsenta eemaldada. Mu vaagnapõhja lihased said korraliku trauma.
Kuna mul oli lisaks kõigele ka kaks päeva kateeter, siis mu põis otsustas, et teda väga ei huvita enam millegi kinnihoidmine. Järgmisel päeval pärast sünnitust ja kateetri eemaldamist aitas õde mu püsti — ning tänutäheks lihtsalt lasin talle jala peale. Ja nii see jätkus kogu haiglasoleku aja. Ööseks pandi mulle kateeter tagasi, et ma üldse magada saaks.
Ka pärast haiglast koju saamist lekkisin esimesed 2–3 kuud täiesti stabiilselt uriini, sest mu vaagnapõhjalihased olid nii välja veninud. Ma olin täielikus ahastuses ning keeldusin kodust väga välja tulemast.
Ametlik diagnoos – stressikontinentsus
Sama aasta oktoobris alustasin esimest ringi füsioteraapiat, millega me suutsime taastada umbes 70% mu vaagnapõhjalihaste tööst. Aga lekked jäid. Arstiga jäi kokkulepe, et jätkan iseseisvalt harjutuste tegemist ning kui pärast imetamise lõpetamist on probleem alles, lähen tagasi kontrolli.
Probleem püsis. Siiani püsib, rohkem kui poolteist aastat hiljem. Stressikontinentsus on ametlik diagnoos. Olen nüüd uuel ringil füsioteraapias ning kuigi füsioterapeut on positiivselt meelestatud, et saame mu probleemist lahti, tundus olukord vahepeal üsna lootusetu.
Ehk siis minu puhul ei olnud asi lihtsalt selles, et batuudil hüpates on tilgad püksis. Mina ei saanud isegi joosta rohkem kui kolm sammu oma lapse järel, ilma et lekked tekiksid.
Siis tuli minu ellu lisaks regulaarsele füsioteraapiale EMY
Pakki avades ei teadnud ma täpselt, mida oodata. Aparaat ise on pisike ja üsna mittemidagiütlev — lihtsalt ilus ja diskreetne. Kui ta oma vutlaris kapi peal seisab, ei oskaks keegi isegi pakkuda, milline vahva abimees end seal sees peidab. Aga siinkohal tulebki mängu temaga seotud äpp.
Väga selgete juhiste abil ühendub aparaat sinu telefoni või muu nutiseadmega ning treeningud võivad alata. Miks mitte mängida 10 minutit päevas noolemängu või looduses seiklemist, samal ajal kui treenid oma vaagnapõhjalihaseid? Mängu eelis on see, et kui niisama harjutusi tehes ei pruugi aru saada, kas pingutus või lõdvestus on piisav, siis EMY tunneb selle kohe ära.
Seetõttu saad kindel olla, et iga trenn on korralikult tehtud. Ja mis eriti mõnus — saad treeningute ja nädalate lõikes jälgida ka oma progressi.
Esimene kasutuskord oli minu jaoks korraga põnev ja veidi ka hirmus – kas ma leian õige asendi, kas mu lihased on üldse nii palju tugevad, et aparaat nende pingutust registreeriks?
Asendi leidmise osas on asi tegelikult lihtne. Kui asetad seadme kogemata liiga sügavale, siis aparaat lihaste pingutust ei registreeri ning seda on äpis kohe näha. Kui jätad selle liiga välja, võib juhtuda, et esimese pingutuse peale lupsab see lihtsalt välja. Jah, mul on seda korduvalt juhtunud — ja ausalt öeldes on see omamoodi naljakas.
Kui aga õige asend on leitud, tuleb vaid endale meelepärane mäng valida ning mängima hakata. Väga positiivne on see, et nii mängu alguses kui ka keskel seade kalibreerib end, et jälgida võimalikult täpselt sinu lihaste tööd.
Ja nii ma siis muudkui mängisin ning progressitabelid näitasid mulle tulemusi. Ma teadsin juba enne, et mul on probleeme nii äkkreageerimise kui ka pikema hoidmisega — ja tabel tõi selle mulle kohe väga selgelt silme ette.
Mis oleks üks korralik treeningtsükkel, kui vahel ei tekiks tagasilanguseid?
Naistel on ju ometi kogu keha võimekus sõltuvuses meie tsüklist. Seda näeb kohe ka treeningute tagasisidest ära — nädal enne päevi muutuvad lihased veidi nõrgemaks ning nädal pärast päevi oleksid need nagu uue hingamise saanud ja uued isiklikud rekordid tulevad palju kergemini.
Minu jaoks oli tegelikult üsna lohutav näha, et kõik päevad ei peagi olema võrdsed. Vahel on edasiminek väga selge, vahel on tunne, et astud kaks sammu edasi ja ühe tagasi. Aga see kuulubki protsessi juurde.
Aga ega ainult äpi tabelid mulle progressi näita!
Enne EMY-ga treeningute alustamist tegin endale väikese testi — kui palju ma erinevaid füüsilisi harjutusi teha saan enne, kui “tilgad püksis” on.
Minu lähtepunkt oli selline:
- Harki-kokku hüpped: napilt 10 hüpet ja pidin lõpetama.
- Istessetõusud: umbes 5 kordust ja rohkem ei julgenud.
- Jooksmine: üle kolme sammu ei saanud.
Alustasin klassikaga — harki-kokku hüpped. Napilt 10 hüpet ja pidin lõpetama, sest vastasel juhul oleks olnud õnnetus platsis.
Järgmisena proovisin kõige tavalisemat kõhulihaste harjutust ehk istessetõusu — harjutust, mis tekitas minus ainult suurt hirmu, et avastan end ühel hetkel lihtsalt loigus. Viis istessetõusu hiljem pidin alla vanduma, sest hirm hakkas reaalsuseks muutuma.
Jooksmine oli aga minu jaoks kõige hullem — no ei saanud üle kolme sammu, ükskõik kui väga ma ka ei püüdnud oma lihaseid selleks aktiveerida.
Neli nädalat hiljem ma julgen naerda ja aevastada ilma paanikata, et ma end taas loigus avastan, ma saan teha taas trenni ning seda nautida.
Nüüd, pea neli nädalat treeningute algusest, on rõõm näha, et progress on olemas. Harki-kokku hüppeid võin ma muretult 20 ja rohkemgi teha, istessetõuse suudan julgelt 8 teha täiesti ilma mureta ning paremal päeval isegi 10. Ja mu kõige suurem hirm ehk jooksmine — minu õhtud on nüüd täis väikse põngerjaga tagaajamismänge või teda mänguautoga mööda elamist lükates, seda ikka joostes ja ohtra rõõmsa kiljumise saatel.
Ma näen tulemusi oma igapäevaelus. Ma julgen naerda ja aevastada ilma paanikata, et ma end taas loigus avastan, ma saan teha taas trenni ning seda nautida.
Jah, mul on siiani leketega probleeme, aga ma näen progressi ja see annab mulle lootust. Ja see lootus on see, mis hoiab mind järjepidevalt harjutamas. Kindel on see, et tulemused lähevad ajaga ainult paremaks — ma ei kahtle hetkekski selles.