Paar päeva tagasi küsis mu sõbranna mu käest, kuidas ma EMY-ga rahul olen? Kui ma talle rõõmsalt sain vastata, et vaid kolme nädalase kasutuse järel juba näen väikseid aga olulisi muutuseid, mis mind mu igapäevaelus aitavad, vastas ta mulle: “Nüüd siis julged juba avalikus kohas aevastada ka jah?” Jah, too vastus oli naljana mõeldud aga tegelikkuses on see aga nii täppi – jah, ega enam päris paanikasse ei satu, kui keset kaubanduskeskust või mänguväljakut tunnen, et aevastus peale kipub. EMY-l on siin
väga suur roll.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest – raseduse lõpp. Me kõik oleme kuulnud väljendit “naerust tilgad püksis” aga mina tajusin selle tõsidust juba oma kaheksanda raseduskuu lõpus, kui oma toreda sõpruskonnaga vahvat laupäeva õhtut veetsin ning seltskonda oli sattunud ka inimene, kelle iga teine lause oli puhas huumorikuld. Kogu õhtu meie laudkond rõkkas naerust, kes pühkis naerust pisaraid, kes ahmis naeru vahele õhku, sest enam naerda ei jõudnud. Ja mind tabas ühtäkki šokk, et
tõepoolest on võimalik ka tilgad püksi naerda. Kuidas nii siis? Olin ämmaemanda soovitusel ju ometi suht raseduse algusest saati teinud vähehaaval regulaarselt vaagnapõhja lihaste harjutusi ja polnud varem sellise asjaga kokku puutunud. Samas, mis seal salata – kõht oli mul juba päris pirakas, mis sageli lausa kutsus poolvõõraid inimesi ebaviisakalt küsima “Höhööö, oled sa ikka kindel, et sul seal ainult üks laps on?” See küsimus muuseas kuulub nende küsimuste hulka, mida ükski (rase) naine oma keha kohta kuulda ei taha. Aga fakti see ei muuda – minu vaagnapõhi oli rasedusest ja tolle õhtu pingutustest väsinud ning tulemus oli käes.

Siis tuli sünnitus! Sünnitasin juuni’22 esilekutsumisega 41+5 33h, millest 3h olid pressid, sest laps oli sellises asendis, et kui ma suutsin ta 2cm väljapoole pressida, siis pärast pressi vajus ta 1cm jälle tagasi. Ja nii 3h, sest neiul polnud absoluutselt kiiret välja
tulekuga, käsi põsel chillis seal. Ja kui ta lõpuks välja saadi, siis no jumal taevas otsustas, et hoia mu õlmarit! Platsenta ei tulnud välja ja mind kärutati opisaali, et sel ajal kui mina 8.epiduraali ja narkoosi all autis olin, ämmakas “käsi masinas” mu platsentat välja
kraapida saaks. Mu vaagnapõhja lihased said korraliku trauma. Kuna mul oli ka kõigele lisaks kateeter 2 päeva, siis mu põis otsustas, et tal suht savi, ta ei pea midagi kinni enam.

Järgmisel päeval pärast sünnitust ja kateetri eemaldamist aitas õde mu püsti ja tänuks talle selle eest ma lihtsalt lasin talle jala peale. Ja nii see jätkus kogu mu haiglasoleku aja, ööseks pandi mulle kateeter, et ma magada saaks ja edasi pärast haiglast välja saamist esimesed 2-3 kuud ma stabiilselt lihtsalt lekkisin uriini, sest mu vaagnapõhja lihased olid nii välja veninud. Ma olin täielikus ahastuses ning keeldusin kodust väga välja tulemast.

Sama aasta oktoobris alustasin esimest ringi füsioteraapiat, millega me suutsime taastada umbes 70% mu vaagnapõhja lihaste tööst. Aga lekked jäid, arstiga jäi kokkulepe, et jätkan iseseisvalt harjutuste tegemist ning kui imetamise lõpetan ja probleem ikka alles on, lähen tagasi kontrolli. Probleem püsis. Siiani püsib, rohkem kui poolteist aastat hiljem. Stressinkontinentsus on ametlik diagnoos. Olen uuel ringil füsioteraapias ning kuigi füsioterapeut on positiivselt meelestatud, et saame mu probleemist lahti, siis
olukord tundus üpris lootusetu. Ehk siis minu puhul ei ole lihtsalt “batuudil hüpates on tilgad püksis”, vaid ma isegi ei saa joosta rohkem kui 3 sammu oma lapse järel, ilma, et tilgad püksis poleks.


Siis tuli minu ellu lisaks regulaarsele füsioteraapiale EMY. Pakki avades ei teadnud ma, mida oodata. Aparaat ise on pisike ja üpris mittemidagiütlev, lihtsalt ilus ja diskreetne, kapi peal oma vutlaris olles ei oskaks keegi isegi mitte pakkuda, milline vahva abimees
end seal sees peidab. Aga siinkohal tulebki mängu ka temaga seotud app. Väga selgete juhiste abil ühendub aparaat sinu telefoni või muu nutiseadmega ning treeningud võivad alata! Miks mitte mängida 10 minutit päevast noolemängu või looduses seiklemist, samal ajal kui sa oma vaagnapõhja lihaseid treenid. Mängu eeliseks on see, et kui niisama harjutusi tehes ei pruugi aru saada, kas pingutus või lõdvestus on piisav, siis EMY tunneb selle kohe ära. Seetõttu saad kindel olla, et iga trenn on korralikult tehtud. Ja mis eriti mõnus – sa saad treeningute ja nädalate lõikes jälgida oma progressi.

Esimene kasutuskord oli minu jaoks korraga põnev ja veidi ka hirmus – kas ma leian õige asendi, kas mu lihased on üldse niigi palju tugevad, et aparaat nende pingutust suudaks registreerida? Asendi puhul on lihtne – kui kogemata liiga sügavale asetad, siis aparaat lihaste pingutust ei registreeri ning seda on kohe apis näha ja kui liiga välja jätad, siis võib juhtuda, et esimese lihaste pingutuse peale lupsab ta lihtsalt välja. Jah, mul on seda korduvalt juhtunud ja see on omamoodi naljakas. Kui aga õige asend leitud, tuleb vaid endale meelepärane mäng välja valida ning mängima hakata! Väga positiivne on see, et nii mängu alguses kui ka keskel seade kalibreerib end, et maksimaalselt su lihaste tööd jälgida. Ja nii ma siis muudkui aga mängisin ning progressitabelid näitasid mulle tulemusi. Teadsin juba enne, et mul on probleeme äkkreageerimise ning ka pikema hoidmisega ja tabel tõi selle mulle ka kohe silme ette. Ja mis oleks üks korralik treeningtsükkel kui vahel ei tekiks tagasilanguseid? Naistel on ju ometi kogu keha võimekus sõltuvuses meie tsüklist. Seda näeb kohe ka treeningute tagasisidest ära – nädal enne päevasid lihased muutuvad veidi nõrgemaks ning nädal pärast päevasid oleksid nad nagu uue hingamise saanud ning uued isiklikud rekordid on kerged tulema.



Aga ega ainult api tabelid mulle progressi näita! Enne EMY-ga treeningugte alustamist tegin endale väikse testi – kui palju ma erinevad füüsilisi harjutusi teha saan enne, kui “tilgad püksis” on. Alustasin klassikaga – harki-kokku hüpped. Napilt 10 hüpet ja pidin lõpetama, sest vastasel juhul oleks olnud õnnetus platsis. Liigume edasi kõige tavalisema kõhulihaste harjutuseni ehk istessetõus – harjutus, mis tekitas minus ainult suurt hirmu, et avastan end ühel hetkel lihtsalt loigus. Viis istessetõusu hiljem pidin alla vanduma, sest hirm hakkaski tõelisuseks saama. Jooksmine aga oli mu jaoks kõige hullem – no ei saa üle kolme sammu, ükskõik kui väga ma ka ei püüdnud oma lihaseid selleks aktiveerida.

Nüüd, pea neli nädalat treeningute algusest, on rõõm näha, et progress on olemas! Harki- kokku hüppeid võin ma muretult 20 ja rohkemgi teha, istessetõuse suudan julgelt 8 teha täiesti ilma mureta ning paremal päeval isegi 10 ning mu kõige suurem hirm ehk
jooksmine – minu õhtud on täis väikse põngerjaga tagaajamise mänge mängides või teda mänguautoga mööda elamist lükates, seda ikka joostes ning ohtra rõõmsa kiljumise saatel. Ma näen tulemusi oma igapäevaelus! Ma julgen naerda ja aevastada ilma
paanikata, et ma end taas loigus avastan, ma saan teha taas trenni ning seda nautida. Jah, mul on siiani leketega probleeme aga ma näen progressi ja see annab mulle lootust. Ja see lootus on see, mis hoiab mind järjepidevalt harjutamas ning kindel on see, et tulemused lähevad ajaga ainult paremaks, ma ei kahtle hetkekski selles!